Ja 30: Munikajātakavaṇṇanā
Mā munikassa pihayī ti idaṁ satthā jetavane viharanto thullakumārikāpalobhanaṁ ārabbha kathesi. Taṁ terasakanipāte cūḷanāradakassapajātake (Ja. 477) āvi bhavissati.
Sāvatthivāsino kirekassa kulassa pannarasasoḷasavassuddesikā dhītā ahosi sobhaggappattā, na ca naṁ koci vāresi. Athassā mātā cintesi: “Mama dhītā vayappattā, na ca naṁ koci vāreti, āmisena macchaṁ viya etāya ekaṁ sākiyabhikkhuṁ palobhetvā uppabbājetvā taṁ nissāya jīvissāmī” ti. Tadā ca sāvatthivāsī eko kulaputto sāsane uraṁ datvā pabbajitvā upasampannakālato paṭṭhāya sikkhākāmataṁ pahāya ālasiyo sarīramaṇḍanamanuyutto vihāsi. Mahāupāsikā gehe yāgukhādanīyabhojanīyāni sampādetvā dvāre ṭhatvā antaravīthiyā gacchantesu bhikkhūsu ekaṁ bhikkhuṁ rasataṇhāya bandhitvā gahetuṁ sakkuṇeyyarūpaṁ upadhārentī tepiṭakaābhidhammikavinayadharānaṁ mahantena parivārena gacchantānaṁ antare kañci gayhupagaṁ adisvā tesaṁ pacchato gacchantānaṁ madhuradhammakathikānaṁ acchinnavalāhakasadisānaṁ piṇḍapātikānam-pi antare kañci adisvāva ekaṁ yāva bahi apaṅgā akkhīni añjetvā kese osaṇhetvā dukūlantaravāsakaṁ nivāsetvā ghaṭitamaṭṭhaṁ cīvaraṁ pārupitvā maṇivaṇṇapattaṁ ādāya manoramaṁ chattaṁ dhārayamānaṁ vissaṭṭhindriyaṁ kāyadaḷhibahulaṁ āgacchantaṁ disvā: “Imaṁ sakkā gaṇhitun”-ti gantvā vanditvā pattaṁ gahetvā: “Etha, bhante” ti gharaṁ ānetvā nisīdāpetvā yāguādīhi parivisitvā katabhattakiccaṁ taṁ bhikkhuṁ: “Bhante, ito paṭṭhāya idhevāgaccheyyāthā” ti āha. So pi tato paṭṭhāya tattheva gantvā aparabhāge vissāsiko ahosi.
Athekadivasaṁ mahāupāsikā tassa savanapathe ṭhatvā: “Imasmiṁ gehe upabhogaparibhogamattā atthi, tathārūpo pana me putto vā jāmātā vā gehaṁ vicārituṁ samattho natthī” ti āha. So tassā vacanaṁ sutvā: “Kimatthaṁ nu kho kathetī” ti thokaṁ hadaye viddho viya ahosi. Sā dhītaraṁ āha: “Imaṁ palobhetvā tava vase vattāpehī” ti. Sā tato paṭṭhāya maṇḍitapasādhitā itthikuttavilāsehi taṁ palobhesi. Thullakumārikāti
Satthā pana taṁ bhikkhuṁ: “Saccaṁ kira tvaṁ bhikkhu ukkaṇṭhitosī” ti pucchi. “Āma, bhante” ti. “Kiṁ nissāyā” ti? “Thullakumārikāpalobhanaṁ bhante” ti. Satthā: “Bhikkhu esā tava anatthakārikā, pubbe pi tvaṁ imissā vivāhadivase jīvitakkhayaṁ patvā mahājanassa uttaribhaṅgabhāvaṁ patto” ti vatvā atītaṁ āhari.
Atīte bārāṇasiyaṁ brahmadatte rajjaṁ kārente bodhisatto ekasmiṁ gāmake ekassa kuṭumbikassa gehe goyoniyaṁ nibbatti: “Mahālohito” ti nāmena, kaniṭṭhabhātāpissa cūḷalohito nāma ahosi. Te yeva dve bhātike nissāya tasmiṁ kule kammadhuraṁ vattati. Tasmiṁ pana kule ekā kumārikā atthi, taṁ eko nagaravāsī kulaputto attano puttassa vāresi. Tassā mātāpitaro: “Kumārikāya vivāhakāle āgatānaṁ pāhunakānaṁ
1. Mā munikassa pihayi, āturannāni bhuñjati,
Appossukko bhusaṁ khāda, etaṁ dīghāyulakkhaṇan-ti.
Tattha mā munikassa pihayī ti munikassa bhojane pihaṁ mā uppādayi, “esa muniko subhojanaṁ bhuñjatī” ti mā munikassa pihayi, “kadā nu kho aham-pi evaṁ sukhito bhaveyyan”-ti mā munikabhāvaṁ patthayi. Ayañhi āturannāni bhuñjati. Āturannānī ti maraṇabhojanāni. Appossukko bhusaṁ khādā ti tassa bhojane nirussukko hutvā attanā laddhaṁ bhusaṁ khāda. Etaṁ dīghāyulakkhaṇan-ti etaṁ dīghāyubhāvassa kāraṇaṁ. Tato na cirasseva te manussā āgamiṁsu, munikaṁ ghātetvā nānappakārehi paciṁsu.
Bodhisatto cūḷalohitaṁ āha: “Diṭṭho te, tāta, muniko” ti. Diṭṭhaṁ me, bhātika, munikassa bhojanaphalaṁ, etassa bhojanato sataguṇena sahassaguṇena amhākaṁ tiṇapalālabhusamattam-eva uttamañca anavajjañca dīghāyulakkhaṇañcāti.
Satthā: “Evaṁ kho tvaṁ bhikkhu pubbe pi imaṁ kumārikaṁ nissāya jīvitakkhayaṁ patvā mahājanassa uttaribhaṅgabhāvaṁ gato” ti
Munikajātakavaṇṇanā dasamā
Kuruṅgavaggo tatiyo
Tassuddānaṁ:
Kuruṅgaṁ kukkurañceva, bhojājānīyañca ājaññaṁ,
Titthaṁ mahiḷāmukhābhiṇhaṁ, nandikaṇhañca munikanti.