Itivuttakapāḷi
2. 2. 7. Nibbānadhātusuttaṁ (44)
[BJT Page 368]
vuttaṁ hetaṁ bhagavatā, vuttam-arahatā ti me sutaṁ:
“dvemā bhikkhave nibbānadhātuyo. katamā dve? sa-upādisesā ca nibbānadhātu, anupādisesā ca nibbānadhātu.
katamā ca bhikkhave saupādisesā nibbānadhātu?
idha bhikkhave bhikkhu arahaṁ hoti khīṇāsavo vusitavā katakaraṇīyo ohitabhāro anuppattasadattho parikkhīṇabhavasaññojano sammad-aññā vimutto tassa tiṭṭhanteva pañcindriyāni yesaṁ avighātattā BJT Note:
katamā ca bhikkhave anupādisesā nibbānadhātu?
idha bhikkhave bhikkhu arahaṁ hoti khīṇāsavo vusitavā katakaraṇīyo ohitabhāro anuppattasadattho parikkhīṇabhavasaññojano sammad-aññā vimutto. tassa idheva bhikkhave sabbavedayitāni anabhinanditāni sītī bhavissanti. ayaṁ vuccati bhikkhave anupādisesā nibbānadhātu. imā kho, bhikkhave, dve nibbānadhātuyo” ti. Editor’s note: It appears that there is a line missing in the BJT edition here (both in the Pāḷi and the translation) PTS and ChS have the line reading
etam-atthaṁ bhagavā avoca, tatthetaṁ iti vuccati:
“duve imā cakkhumatā pakāsitā,
nibbānadhātu anissitena tādinā,
ekā hi dhātu idha diṭṭhadhammikā,
sa-upādisesā bhavanettisaṅkhayā
anupādisesā pana samparāyikā,
yamhi nirujjhanti bhavāni sabbaso. [1]
ye etad-aññāya padaṁ asaṅkhataṁ,
vimuttacittā bhavanettisaṅkhayā,
te dhammasārādhigamā khaye ratā,
pahaṁsu te sabbabhavāni tādino” ti. [2]
ayam-pi attho vutto bhagavatā, iti me sutan-ti.